Kodu on kindlus. Seal on minimaalselt varjutajaid nagu ärevus ja erutus, mida vähemal või rohkemal määral väljaspool kodu erinevate stiimulite tõttu eksisteerib. Seega enne, kui ma näen koera tema jaoks pingelises olukorras, soovin ma õppida teda tundma keskkonnas, mis lubab tal olla (võimalikult palju) tema ise. See on (eriti käitumisnõustamise puhul) adekvaatse hinnangu ja tegevusplaani jaoks väga vajalik.

​

Kui peaks aga olema nii, et koera jaoks on tegelikult juba kodus midagi, mis teda pingestab, saan ma koduvisiitidel need murekohad tuvastada, neid inimestele teadvustada ja nende kõrvaldamisega tegeleda. Et igapäevane elukvaliteet saaks parem nii koera kui inimese jaoks. Ning teadagi, kõik algab kodust – kui kodus on mingil tasandil probleeme, peegelduvad need enamasti ka kodust väljaspool, lihtsalt mõnes teises vormis. Teisisõnu on kõigepealt oluline, et kodune elu oleks heas korras. Selle kindlustamiseks algab muide ka Koeraarmasuse personaalse kutsikakursuse kasvandike kooliteekond nende oma kodus – koduvisiidiga, kus laome korraliku vundamendi inimese teadmistele ja koera baasoskustele ning nendevahelisele kontaktile ja suhtele, enne kui laia maailma (sh näiteks grupitrennidesse) põrutatakse.

​

Koduvisiitidel näevad inimesed oma koeri läbi arutelude sageli hoopis teisest küljest ning kodune keskkond toetab nende tahkude ilmsikstoomist väga palju. See on kindlasti üks koduvisiitide võludest. Häbelikud või endassetõmbunud koerad saavad paremini avaneda ning rahutud rahuneda... Inimeste imestus ja imetlus oma koerte suunas on koduvisiitidega alati kaasas käinud.

 

Tegelikult tunnevad ka inimesed end oma kodus kõige mugavamalt. Nii mõnelgi korral on koduvisiidi lõppedes visanud perenaine või peremees oma diivanile pikali öeldes, et: „Ma olen nüüd küll täitsa väsinud.“ Koduvisiitidel saavad teemad põhjalikult läbi arutletud ning võimalikud lahendused ja harjutused ka järele proovitud. Infot on enamasti piisavalt palju, et visiidi lõpuks pole horisontaalasendis mitte ainult koer, vaid ka tema inimesed. See on tore ja armas vaatepilt, kui perekond mugavalt diivanilt lehvitades mind koduvisiidi lõppedes ära saadab.

​

Lisaks sellele olen märganud, et koduses keskkonnas tekib inimestel palju rohkem küsimusi – just selliseid elukorralduslikke ja koduspetsiifilisi, "kuidas" küsimusi, mis on koeraga toimetamise juures tegelikult ääretult olulised. Väljaspool kodu ei tuleks need küsimused mõttessegi, sest keskkond lihtsalt ei soosi neid. Sama kehtib minupoolsetele soovitustele, mis puudutab kodust keskkonda.

​

Ning viimane, aga mitte vähem tähtis põhjus, miks ma koduvisiite teen, on see, et kõik inimesed ja koerad saaksid abi, sest see tuleb koju kätte!