Kuidas võita argliku looma usaldust? Anna talle ruumi, austa tema signaale, kasvata enda väärtust tema silmis ja paku talle seda, mida ta tol hetkel hindab...
Kuna instagramis (@koeraarmastus) esitatud küsimusele: „Kas Sinu koer on mõne koduse protseduuri suhtes ülitundlik/pelglik?“ vastas 63% „küüntelõikus“, siis selgitan lähenemist just küünte lõikamise protseduuri näitel.
1. Minu esimene soovitus (olenemata protseduurist): Võta protseduur mõttes tükkideks lahti ja tuvasta selle juures esimene koht (= liigutus/olukord), mille suhtes sinu koer näitab üles vältimise/pelglikkuse märke ning alusta sellele eelneva sammu pehmeks ja meeldivaks tegemisega. Selline polsterdamine on hea lõpptulemuse saavutamiseks väga vajalik.
2. Teine soovitus (olenemata protseduurist): Täienda enda teadmisi koerte kehakeelest ja treeni oma silma. Mida paremini enda koera signaale mõistad ja mida adekvaatsemalt reageerid, seda julgemalt saab koer end sellistes olukordades sinuga tunda.
Kindlasti ei tasu üritada koeri üle kavaldada, sest loomad õpivad tundma käitumuslikke jadasid üli kiiresti, mis tähendab, et suure tõenäosusega saab su koer enamasti aru juba enne protseduuri, et „midagi“ hakkab toimuma. Kui püüad meelitada teda millegi maitsvaga või tähelepanu eemale juhtida, ja siis vägisi protseduuri ära teha, kaotad sa pikas perspektiivis lisaks koera usaldusele ka näiteks kasutatava maiuse väärtuse, sest lingid selle külge halva enesetunde. Mida ebameeldivam mingi tegevus on, seda kiiremini jäävad loomadele meelde „ohumärgid“, mis sellele tegevusele eelnevad. See on väga loomulik, sest looduses jäädakse tänu sellele omadusele ellu. Niisiis, kui inimene läheneb koerale pidevalt vargsi (koera jaoks ootamatult), on varem või hiljem koer isegi oma kodus, kus ta peaks saama rahulikult puhata, valvel. Muutudes skeptiliseks ja pessimistlikuks. Sellest ebaloomulikust stressifoonist tekivad ajapikku tervise- ja/või käitumisprobleemid, suhte tasandi ebakõladest rääkimata. Seega tasub loomadega alati aus olla. Harjutada neid igasuguste protseduuridega rahulikult ja teadlikult ning anda ka koertele teada, kui me midagi nende suunas teha plaanime.
Okei... tagasi protseduuri juurde. Oletame, et tuvastasid, et sinu koera hirmutab juba ainuüksi küünetangide nägemine. See tähendab, et sinu esimene ülesanne on muuta oma koera enesetunnet küünetangide nägemise suhtes. See saab võimalikuks tänu sinu lähenemise muutumisele.
Koerad pelgavad protseduure, kui neid tehakse vägisi (invasiivsel moel). Kas mäletad, kui sul väiksena varbaküüsi lõigati? Mina mäletan. Varvastel oli päris ebamugav, vahepeal isegi "peaaegu valus". Põhjus, miks mu ema ei pidanud neid küüsi vägisi lõikama oli see, et ma usaldasin teda, sest teadsin, et ta lõpetab kohe, kui mul ebamugav on. Ja mul oli iga kell võimalus „time-out“ võtta. Kuna mul oli see võimalus iga kell, siis tulemusena kasutasin ma seda minimaalselt. See kindlustunne tuli kogemusega, sest ma nägin, et vägisi ei lõigata midagi. Et iga kord, kui ma eemale tõmban, tehakse paus. Iga inimene saab seda sama kogemust ka oma koerale pakkuda (kui ta soovib tulevikus igasuguseid protseduure koeraga koostöös läbi viia). Põhjus selliseks lähenemiseks ei ole kunagi see, et teisiti (ennastkehtestavalt ja fakti ette panevalt) ei saaks protseduure tehtud. Saaks, aga mulle lihtsalt ei meeldiks see, mida ma sellisel juhul näeksin ja tunneksin. Lähenemiseks (mistahes kontekstis) on alati rohkem kui üks variant, see on alati valikute küsimus. Mis inimesele tähtis on? Kas see, ET ta saab midagi tehtud või see, KUIDAS ta midagi tehtud saab? Ja kuidas teda tundma paneb kõik see, mis ühe või teise valikuga kaasneb.
3. Nüüd, selle asemel, et koerale küünetangidega sirgjoones läheneda ja lõikama hakata, istu rahulikult koera juurde, pane tangid eemale maha või diivanile ja räägi temaga rahustavalt. Puuduta käega hetkeks koera rinnaesist. Kui koer näib murelik, hoia eriti õrnad ja lühikesed ning anna puudutuste vahepeal (teise käega) maiust. /Teise käega, sest koertele üldiselt ei meeldi, kui toidu järele lõhnavate sõrmedega neile pai tehakse./ Kui maius on selline, mida ta muidu kindlasti võtaks, aga tol momendil ei võta, siis saad aimu, kui mures ta parasjagu on. Tal on lihtsalt rohkem aega (rohkem korduseid) vaja, et end selles olukorras kindlamalt tunda. Seega kõige tähtsam asi, mida sina talle praegu anda saad, ongi ruum. Kui koera juures istudes ja teda puudutades peaks koer näitama oma kehakeelega, et "mul on ebamugav", siis annagi talle seepeale kohe ruumi. Sellega näitad, et sa mõistad teda. Kui see tähendab, et sa peaksid esimestel sessioonidel rohkem koerast eemal olema, kui tema juures, siis nii teegi. Hoia sessioonid lühikesed ja pane varsti tangid peitu tagasi ning aita koer kiirelt teisele lainele, minge näiteks jalutama. Läbi sama asja kordamise muutub koera enesetunne tasapisi ja ta saab aru, et sa tõesti näed ja ka kuulad teda. Kui see koerale kohale jõuab, siis märkad, et ta ei saada sulle "mul on ebameeldiv" signaale enam nii sagedasti, sest ta tunneb end sinuga üha mugavamalt. Põhimõtteliselt on aega ja korduseid vaja selleks, et koerale ära tõestada, et vanal moel temale enam ei läheneta.
4. Kui eemal vedelevad tangid enam koera muretsema ei pane, siis võta vahepeal tangid niisama kätte ja pane jälle käest ära, ilma et koera puudutaksid. Võimalik, et tangide kättevõtmine tekitab koheselt pinget. Võid alati ka ringi jalutada, kui näed, et koer lõõgastumiseks veelgi rohkem ruumi vajab. Ühesõnaga lähene kogu aeg väga vabalt ja voolavalt...
5. Kui tangide kättevõtmine koera enam muretsema ei pane, siis siit progresseerudes oleks järgmine samm koera puudutamine tühja käega nii, et tangid on teises käes. Kui koer laseb end rahumeeli puudutada nii, et tangid on teises käes, võib mõelda sellele, et liigutada tangidega kätt koera poole (mitte veel isegi vastu koera) ja premmeerida teda lihtsalt selle pooliku liigutuse eest. Seejärel panna tangid korra käest, sügada teda niisama ja korrata sama asja, kuni näed, et koeral hakkab „igav“.
6. Kui su koer näitab tangide vastu üles vähimatki huvi (tahaks neid näiteks nuusutada), siis kiida igat liigutust, mis koer ise tangide suunas teeb. Ja anna maiust. Kui oled õpetanud koerale ninatargetit, siis kasuta tange mänguliselt ära ja tee vastu neid ninatargetit. Annad sedasi tangidele hoopis uue tähenduse.
7. Kui kõik on siiani sujunud kenasti, võid mõelda tangidega koera puudutamisele. Vii tangidega käsi pehmelt vastu koera rinda ja olenevalt sellest, kuidas koer reageerib, reageerid sina. Kui koer on endiselt rahulik ja enesekindel, siis prooviksin tangidega ka käppa puudutada. (Selles kohas võib paljudel korraks murenägu uuesti pähe tulla.) Mina teeksin seda esialgu kindlasti nii, et ei hoia käppa samal ajal kinni. Seda selleks, et koeral oleks vabadus iga hetk käpp eemale tõmmata, sest see võimalus annab temale olukorra üle kontrolli ja seeläbi turvatunde. Siinkohal ongi hea ära mainida, et meie enda mind-set peaks olema neid protseduure tehes väga vaba igasugustest „eesmärkidest“. Anna koerale vabadus minna ja tulla ning sul on kõige selgem arusaamine sellest, kui hästi ta end tunneb. Eesmärk ei peaks olema koera ühe sessiooni jooksul millegagi „ära harjutada“ või midagi „ära teha“. Need igakuised protseduurid ei ole sellised, millega peab kiirustama. Kui me toimetame nii, et anname koerale ruumi, kui ta seda küsib (igasugune vältiv kehakeel, haigutamine, limps üle nina, käpa ära tõmbamine...), hakkab koer meid palju rohkem usaldama, laseb end protseduuride ajal lõdvaks, ja tegelikult saavad tänu sellele ka igasugused SOS protseduurid, mis tuleb päriselt teha „nüüd ja kohe“, palju lihtsamini tehtud. Sest meil on koera usaldus.
Kuna käpa fikseerimisega vajavad harjumist enamus, siis seda harjutaksin ma täiesti eraldi. Alguses ilma tangideta (nii, et neid üldse pildis pole), seejärel tangidega, mis vedelevad eemal ning siis tangidega, mis on teises käes... sarnane loogika nagu eelnevalt kirjeldatud protsessil.
Hea on endale taolise protsessi juures aegajalt meelde tuletada, et tark ei torma! Teadupärast on inimestel komme hoogu minna ja olukordadest ikka rohkem ja rohkem välja võtta (eriti siis, kui kõik väga hästi sujumas on). Kui aga minna kogemata korraga „liiga kaugele" (st kui mure ja pinge koeras ikkagi tekib), siis tõmbab see kogu eelneva protsessi positiivse mõju väiksemaks, mõnikord lausa olematuks. Sellega tasub arvestada ja vajadusel ennast ennetavalt pidurdada. Vähem on rohkem!
Kui kiiresti tulemused tulevad? Koerad reageerivad taolisele muutusele inimese käitumises hästi erinevalt. Mõne jaoks on kergendus sellest, et teda ometi nähakse ja võetakse kuulda nii suur, et lõdvestus ja usaldus on kiire tulema. Teise jaoks on aga endine käsitlemine olnud nii traumeeriv, et ta vajab väiksemaid samme ja pikemat aega, et end selles situatsioonis mugavalt tunda. Ja muidugi sõltub areng väga palju ka inimesest – kui väikeseid signaale ta lugeda oskab, kui asjakohaselt ta nendele reageerib ning kui mõistlikult sessioone planeerida on õnnestunud. Koerale peaks pärast igat sessiooni jääma 100% mõnus tunne – ta nägi tange ja see ei tähendanud mitte midagi ebameeldivat, hoopis vastupidi!
Ise olen tunnistanud mitmel korral, kuidas koeral kaob küünetangide nägemisest tingitud värisemine juba esimesel sessioonil, kui ta on saanud veenduda, et inimene tõesti arvestab tema enesetundega. Nii et vahel võivad tulemused väga kiirelt tulla...
Kui sul on täna kodus koer või kutsikas, kellel pole ühegi koduse protseduuri ees hirmu ning soovid olla kindel, et neid hirme ka ei tekiks, siis kirjeldatud mind-set-i ja lähenemise loogikat on hea teada ja uute asjade tutvustamisel praktiseerida.
Kavatsen varsti teha reeli/rääkida storys (instagram/fb: @koeraarmastus) ka käppade pesemise rituaalidest, mis meie kodus alati aset leiavad selleks, et minu koer iga kord (ja iga inimesega) rõõmuga käppasid pesema suunduks ning lahtise uksega pesuruumis püsiks kuni käpad on kuivatatud, ja kauemgi veel!
Comments